Joodi füsioloogiline funktsioon
Jood on mikroelement, mida leidub looduslikult mõnedes toiduainetes, seda lisatakse mõnedele sooladele ja kasutatakse toidulisandina. Jood on kilpnäärme hormoonide türoksiini (T4) ja trijoodtüroniini (T3 oluline komponent. Kilpnäärme hormoonid reguleerivad paljusid olulisi biokeemilisi reaktsioone, sealhulgas valkude sünteesi ja ensümaatilist aktiivsust ning on ainevahetuse aktiivsuse jaoks kriitilised tegurid. Need on vajalikud ka loote ning imiku luustiku ja kesk- närvisüsteemi normaalseks arenguks. Kilpnäärme funktsiooni reguleerib peamiselt kilpnäärme stimuleeriv hormoon ehk türeotropiin (TSH). See hüpofüüsi hormoon on oluline kilpnäärme hormoonide tootmise ja sekretsiooni kontrollis ning kaitses haiguste eest nagu hüpotüreoidism (kilpnäärme hormoonide vähene tootmine) ja türotoksikoos ehk hüpertüreoidism (liigne türoksiini kontsentratsioon). TSH sekretsioon suurendab kilpnäärme joodi omastamist ning stimuleerib T3 ja T4 sünteesi ja vabastamist. Kui joodi tase on ebapiisav, püsib TSH tase kõrgenenud ja see põhjustab kilpnäärme suurenemist, mis näitab organismi katset siduda rohkem joodi vereringest ja toota kilpnäärme hormoone. Joodil võib olla ka muid füsioloogilisi funktsioone organismis – see on oluline ka immuunvastuse jaoks.
Joodi puudus
Joodi puudus avaldab negatiivset mõju kasvule ja arengule. Joodi puudusest tingitud häired tekivad kilpnäärme hormoonide ebapiisava tootmise tõttu, mis on põhjustatud ebapiisavast joodi hulgast. Raseduse ja varase lapsepõlve ajal võib joodi puudus põhjustada pöördumatuid tagajärgi. Lastel võib kerge joodi puudus põhjustada neuroarengu häireid, näiteks IQ mõõdetud kergelt keskmisest madalamat intelligentsust. Kerge või mõõdukas ema joodi puudus on seotud suurenenud tähelepanupuudulikkuse ja hüperaktiivsuse häire (ADHD) riskiga lastel. Täiskasvanutel võib kerge või mõõdukas joodi puudus põhjustada struuma, samuti vaimseid funktsioone kahjustada ja töövõime väheneda hüpotüreoidismi tõttu. Krooniline joodi puudus võib suurendada kilpnäärmevähi riski. Joodi puudus võib esineda veganitel ja inimestel, kes ei söö mereande, mune ega piimatooteid, samuti rasedatel, inimestel, kes ei kasuta jodeeritud soola, joodivaestes piirkondades elavatel inimestel, eriti mägistes piirkondades ning inimestel, kellel on piiratud joodi tarbimine toidust, mis sisaldab goitrogeene – aineid, mis takistavad joodi imendumist kilpnäärmes.
Joodi lisandid
Jood toidus ja jodeeritud soolas on mitmes keemilises vormis, sealhulgas naatriumi- ja kaaliumsoolad, anorgaaniline jood, jodaadid ja jodiidid, vähendatud joodi vorm. Jood esineb harva elemendina, pigem soolana, seetõttu nimetatakse seda jodiidiks, mitte joodiks. Jodiid imendub kiiresti ja peaaegu täielikult maos ja kaksteistsõrmiksooles. Kui jodiid jõuab vereringesse, kasutab kilpnääre selle vastava koguse kilpnäärme hormoonide sünteesiks, ülejäänud kogus (umbes 90%) eritub uriiniga. Toidulisandites esineb jood sageli kaaliumjodiidi või naatriumjodiidi vormis. Väike uuring on näidanud, et inimesed imendavad kaaliumjodiidi peaaegu täielikult. Oma olulise rolli tõttu loote ja imiku arengus ning kilpnäärme hormoonide tootmises on jood oluline toitaine, mis tagab tervise kõikidel eluetappidel.
- Abel, M. H., Brandlistuen, R. E., Caspersen, I. H., Aase, H., Torheim, L. E., Meltzer, H. M., & Brantsaeter, A. L. (2019). Language delay and poorer school performance in children of mothers with inadequate iodine intake in pregnancy: results from follow-up at 8 years in the Norwegian Mother and Child Cohort Study. European journal of nutrition, 58(8), 3047-3058.
- Dineva, M., Fishpool, H., Rayman, M. P., Mendis, J., & Bath, S. C. (2020). Systematic review and meta-analysis of the effects of iodine supplementation on thyroid function and child neurodevelopment in mildly-to-moderately iodine-deficient pregnant women. The American Journal of Clinical Nutrition.
- Hess, S. Y. (2010). The impact of common micronutrient deficiencies on iodine and thyroid metabolism: the evidence from human studies. Best Practice & Research Clinical Endocrinology & Metabolism, 24(1), 117-132.
- Leung, A. M. (2019). What's the best measure of population iodine status? It's not a simple answer.
- Murray, C. W., Egan, S. K., Kim, H., Beru, N., & Bolger, P. M. (2008). US Food and Drug Administration's Total Diet Study: dietary intake of perchlorate and iodine. Journal of Exposure Science & Environmental Epidemiology, 18(6), 571-580.
- Pearce, E. N., Lazarus, J. H., Moreno-Reyes, R., & Zimmermann, M. B. (2016). Consequences of iodine deficiency and excess in pregnant women: an overview of current knowns and unknowns. The American journal of clinical nutrition, 104(suppl_3), 918S-923S.
- Zhao, W., Li, X., Xia, X., Gao, Z., & Han, C. (2019). Iodine nutrition during pregnancy: past, present, and future. Biological trace element research, 188(1), 196-207.
- Zimmermann, M. B., & Boelaert, K. (2015). Iodine deficiency and thyroid disorders. The Lancet Diabetes & Endocrinology, 3(4), 286-295.
