A-vitamiin ja selle funktsioonid
A-vitamiiniks nimetatakse rasvlahustuvaid retinoide, kuhu kuuluvad retinal, retinool ja retinoehape. Keha ise seda ei tooda, seega on oluline saada seda toiduga. Toidus leidub selle vitamiini kahte vormi: juba kujunenud A-vitamiin (retinool, selle esterifitseeritud vorm ja retinüülestrid) ning A-vitamiini pro-vitamiinid karotenoididena. Esimene tüüp esineb loomse päritoluga toidus, teine taimsetes toitudes ning A-vitamiiniks muudetakse neid maksas. Üks tähtsamaid karotenoide on beetakaroteen (Coates et al., 2010). Kehas on umbes 99% kogu A-vitamiinist retinooli ja retinüülestrite kujul (O’Byrne & Blaner, 2013). A-vitamiini leidub rohkesti munades, kalamaksaõlis, maksas, piimatoodetes, kollastes ja oranžides puu- ja köögiviljades (porgand, tomat) ning rohelistes lehtköögiviljades (spinati, lehtkapsas). Taimsed karotenoidid muutuvad kuumutamisel paremini omastatavaks (Suter & Russell, 2008), seetõttu soovitatakse nende saamiseks aedvilju keeta või praadida. A-vitamiin osaleb üle 500 geeni ekspressioonis (Balmer & Blomhoff, 2002). See on oluline nägemisele, sest on vajalik valguproduktsiooni jaoks, sh rodopsiin – valgusretseptor silma võrkkestas – ning normaalse sarvkesta ja silmamembraanide funktsiooni säilitamiseks (Shils & Shike, 2006). Lisaks osaleb see rakkude tootmises ja diferentseerumises, rakkude kasvu ja taastumise protsessides ning aitab säilitada immuunsüsteemi, neerude, kopsude, südame ja reproduktiivsüsteemi tervist ja funktsiooni (Coates et al., 2010). Viimased uuringud näitavad A-vitamiini rolli viirusnakkuste vastu võitlemisel ning selle põletikuvastast toimet (Li et al., 2020). Lisaks põhifunktsioonidele võib A-vitamiin aidata kaitsta teatud haiguste eest. Suitsetajate ja endiste suitsetajate seas on beetakaroteenirikaste puu- ja köögiviljade tarbimine seotud väiksema kopsuvähi riskiga (Coates et al., 2010). Beetakaroteeni toidulisanditel seda kaitset ei täheldata (Omenn et al., 1996), kuid mõned uuringud näitavad seost väiksema munandivähi riskiga (Neuhouser et al., 2009). Vanusega seotud lihasatroofia riski korral, mis on seotud nägemise halvenemisega, võivad beetakaroteeni toidulisandid koos teiste vitamiinidega vähendada seisundi halvenemist kuni 25%. A-vitamiini kasutatakse laialdaselt ka kosmeetikas. Loomulikud ja sünteetilised retinoidid on nahahooldustoodetes, nagu kreemid ja seerumid, naha parandamiseks, akne vähendamiseks ja kortsude silumiseks. Uuringud näitavad märkimisväärset kortsude vähenemist mõne nädala jooksul retinooli kasutamisel (Zasada & Budzisz, 2020).
Soovitatav päevane norm, puuduse ja üledoosi mõju tervisele
Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel kannatab umbes 190 miljonit kooliealist last A-vitamiini puuduse all. Tavaliselt hakkab selle puudus tekkima juba raseduse ajal (WHO, 2009). A-vitamiini puudus on leetripõletiku riskifaktor, mis on levinuim laste haigus- ja suremuse põhjus arengumaades (Yang, Mao & Wan, 2005). A-vitamiini puudus ei ole arenenud riikides levinud, kuid esineb sagedamini inimestel, kellel on toitaineid omastavaid häireid, nagu tsöliaakia, Crohni tõbi, pankrease puudulikkus või lühikese soole sündroom. Mõnikord esineb puudust lastel ja eakatel (Polcz & Barbul, 2019) ning samuti tsingi puuduse, alkoholi tarvitamise, kolestüramiini ja neomütsiini kasutamisel (Suter & Russell, 2018). A-vitamiini vajadus suureneb ulatuslike haavade korral, kuna see osaleb haavade paranemises, puuduse korral aeglustub kollageeni süntees ja haavade paranemine (Polcz & Barbul, 2019), kuid sümptomid sageli puuduvad, kuigi võib esineda ööpimeduse tekkimist (häiritud nägemine hämaras) (Bender et al., 2015), silmade kuivust ja Bitoti laike (Reddy & Jialal, 2018). Puuduse korral kuivab nahk, mis on sageli märgatav põlvedel ja küünarnukkidel, ning suureneb risk teatud vähivormide tekkeks (Sorg & Saurat, 2014). A-vitamiini ülejääk seostatakse luude nõrgenemisega, suurenenud luumurdude riskiga, maksafibroosi ja tsirroosiga (Penniston & Tanumihardjo, 2006). Terav A-vitamiini üledoos võib tekkida liigse loomse maksa tarbimise tõttu ning avalduda seedetrakti ärrituse sümptomitega – iiveldus, oksendamine, kõhuvalu, kõhulahtisus, juuste ja naha kahjustused (Silverman, Ellis & Voorhees, 1987). Beetakaroteeni toksilisust või kahjulikku päevast tarbimispiiri ei ole kindlaks tehtud (Green & Fascetti, 2016). Lähemad uuringud analüüsivad retinooli siduva valgu 4 mõju tervisele. On kinnitatud selle valgu roll krooniliste mitteinfektsiooniliste haiguste arengus, nagu diabeet (Masuyama, Inoue & Hiramatsu, 2011; Bremer, Devaraj, Afify, & Jialal, 2011), hüpertensioon (Solini, Santini, Madec, Rossi & Muscelli, 2009), infarkt (Sasaki, Otani, Kawakami & Ishikawa, 2010) ja ateroskleroos (Solini et al., 2009). Seda valku toodavad peamiselt maks, mille peamine ülesanne on transportida retinooli maksast vajalikesse organitesse, kuid kogu organismis ei ole retinooli siduv valk seotud ainult retinooli kontsentratsiooniga. Mõni selle valgu osa võib eksisteerida sõltumatult retinoolist ning seetõttu ei ole täielikult selge, kui palju selle kogus on seotud retinooli tarbimise ja vereplasmas esineva kontsentratsiooniga (Aeberli et al., 2007). Väike osa retinooli siduvast valgust võib pärineda rasvkudest (Tsutsumi et al., 1992), ning rasvkoe suurenemine on seotud selle valgu taseme tõusuga (Friebe et al., 2011). Täiskasvanute A-vitamiini soovitatav päevane annus on meestele 900 μg ja naistele 700 μg retinooli ekvivalenti. Rasedatele ja imetavatele naistele on soovitus suurem – vastavalt 770 ja 1300 μg retinooli ekvivalenti. Täiskasvanute maksimaalne talutav annus on 3000 μg päevas (Polcz & Barbul, 2019), kuid pikaajaline 3–4 korda suurem päevane annus kui soovitatav võib põhjustada toksilist ülejääki. Eesti terviseameti määruse nr 510 järgi on täiskasvanud naiste päevane soovituslik annus 700 μg, meestel 900 μg. Rasedatele soovitatakse 900 μg ja imetavatele 1100 μg A-vitamiini päevas. Lastele vanuses 7–18 aastat soovitatakse 800 μg ja 1000 μg, sõltumata soost.
- Aeberli, I., Biebinger, R., Lehmann, R., l’Allemand, D., Spinas, G. A., & Zimmermann, M. B. (2007). Serum retinol-binding protein 4 concentration and its ratio to serum retinol are associated with obesity and metabolic syndrome components in children. The Journal of Clinical Endocrinology & Metabolism, 92(11), 4359-4365.
- Balmer, J. E., & Blomhoff, R. (2002). Gene expression regulation by retinoic acid. J Lipid Res. 43(11). 1773-1808.
- Bremer, A. A., Devaraj, S., Afify, A., & Jialal, I. (2011). Adipose tissue dysregulation in patients with metabolic syndrome. The Journal of Clinical Endocrinology & Metabolism, 96(11), E1782-E1788.
- Coates, P. M., Betz, J. M., Blackman, M. R., Cragg, G. M., Levine, M., Moss, J., & White, J. D. (Eds.). (2010). Encyclopedia of dietary supplements. CRC Press.
- Friebe, D., Neef, M., Erbs, S., Dittrich, K., Kratzsch, J., Kovacs, P., ... & Körner, A. (2011). Retinol binding protein 4 (RBP4) is primarily associated with adipose tissue mass in children. International journal of pediatric obesity, 6(2Part2), e345-e352.
- Russell, R. M., Suter, P. M., & Fauci, A. S. (2008). Vitamin and trace mineral deficiency and excess.
- Li, R., Wu, K., Li, Y., Liang, X., Tse, W., Yang, L., & Lai, K. P. (2020). Revealing the targets and mechanisms of vitamin A in the treatment of COVID-19. Aging, 12(15), 15784–15796. https://doi.org/10.18632/aging.103888
- Masuyama, H., Inoue, S., & Hiramatsu, Y. (2010). Retinol-binding protein 4 and insulin resistance in preeclampsia. Endocrine journal, 1011260506-1011260506.
- Neuhouser, M. L., Barnett, M. J., Kristal, A. R., Ambrosone, C. B., King, I. B., Thornquist, M., & Goodman, G. G. (2009). Dietary supplement use and prostate cancer risk in the Carotene and Retinol Efficacy Trial. Cancer Epidemiology and Prevention Biomarkers, 18(8), 2202-2206.
- O'Byrne, S. M., & Blaner, W. S. (2013). Retinol and retinyl esters: Biochemistry and physiology Thematic Review Series: Fat-soluble vitamins: vitamin A. Journal of lipid research, 54(7), 1731-1743.
- Omenn, G. S., Goodman, G. E., Thornquist, M. D., Balmes, J., Cullen, M. R., Glass, A., ... & Barnhart, S. (1996). Effects of a combination of beta carotene and vitamin A on lung cancer and cardiovascular disease. New England journal of medicine, 334(18), 1150-1155.
- Penniston, K. L., & Tanumihardjo, S. A. (2006). The acute and chronic toxic effects of vitamin A. The American journal of clinical nutrition, 83(2), 191-201.
- Polcz, M. E., & Barbul, A. (2019). The role of vitamin A in wound healing. Nutrition in Clinical Practice, 34(2), 180-188.
- Reddy, V., & Jialal, I. (2018). Vitamin A deficiency. StatPearls Publishing.
- Sasaki, M., Otani, H., Kawakami, A., & Ishikawa, Y. (2010). Retinol-binding protein 4 is associated with acute myocardial infarction. Atherosclerosis, 211(1), 489-493.
- Shils, M. E., & Shike, M. (2006). Modern nutrition in health and disease. Lippincott Williams & Wilkins.
- Sorg, O., & Saurat, J. H. (2014). Role of retinoids in skin cancer prevention and treatment. Dermatology, 229(3), 169-175.
- Solini, A., Santini, E., Madec, S., Rossi, C., & Muscelli, E. (2009). Increased plasma retinol-binding protein 4 levels in patients with essential hypertension. Journal of hypertension, 27(3), 610-615.
- Silverman, M., Ellis, D., & Voorhees, J. J. (1987). Vitamin A toxicity from ingestion of polar bear liver. Archives of dermatology, 123(6), 843-846.
- Tsutsumi, C., Caron, M. G., Le Gouill, C., Duquesnoy, P., & Malendowicz, L. K. (1992). Expression of retinol-binding protein gene in rat adipocytes. Endocrinology, 130(2), 890-897.
- Yang, Z., Mao, Q., & Wan, X. (2005). Epidemiology of measles in the People's Republic of China, 1990–2000. International Journal of Infectious Diseases, 9(6), 355-363.
- Zasada, M., & Budzisz, E. (2020). Retinoids: active molecules influencing skin structure formation in aesthetic dermatology. Postepy Dermatol Alergol, 37(4), 480-485.
