Seleen on mineraal, mida on vaja iga päev. Selle mineraali päevane vajadus on väike, kuid seleen mängib olulist rolli organismi olulistes füsioloogilistes ja biokeemilistes protsessides, kaasa arvatud ainevahetus ja kilpnäärme funktsioon. Täiskasvanu kehas on vajalik seleeni regulaarne doos umbes 15 mg, kuid need varud kahanema pidama, seetõttu tuleb neid pidevalt täiendada. Põhilised seleeni allikad toidus on mereannid, kala, rohusööda saanud loomade liha, töödeldud täisteraviljad, munad, seemned ja pähklid.
Seleeni tähtsus organismis
Seleen osaleb enam kui 200 hormooni ja ensüümi koostises ja aktiveerib neid. Umbes 80 % organismile vajaminevast energiast toodetakse seleeni osalusel biokeemiliste protsesside kaudu. See energia on hädavajalik rakkude ainete transpordiks, lihaste kokkutõmbumiseks ja uute ainete sünteesiks. Füsioloogiliselt on see oluline südamel vere ringluseks ja rakkude toitmiseks, kopsudel gaasivahetuseks, maksadel ainevahetuse jääkainete eemaldamiseks ja sünteesiks, ning seedetraktile toitainete lagundamiseks ja imendumiseks. Seetõttu võib seleeni puudus häirida ükskõik millise organi või süsteemi tööd ja lausa põhjustada kroonilist väsimust. Seleen on tähtis immuunsüsteemi tugevdamisel. Uuringud näitavad, et kõrgenenud seleeni tase veres on seotud tugevdatud immuunvastusega. Seleeni tarbimine aitab moodustada kvaliteetseid antikehi ja aktiveerida interferooni. Teisalt võib seleeni puudus nõrgestada immuunrakkude funktsiooni ja põhjustada aeglasemat vastust. Lisaks võib seleeni täiendamine toetada gripi, tuberkuloosi ja C-hepatiidiga inimeste immuunsüsteemi tugevdamist. Seega on seleen tugev antioksüdant – see võitleb oksüdatiivse stressi vastu ja aitab kaitsta krooniliste põletikuliste haiguste, nagu südame-veresoonkonna haigused või vähk, eest. Seleeni lisamine aitab ka kilpnäärme funktsiooni – see aktiveerib kilpnäärmehormoonide ja joodi imendumist ning kaitseb kilpnäärme vabu radikaale kahjustamise eest. Seleen on kilpnäärme kudedes kõrgemas kontsentratsioonis kui ükski teine organ. Kilpnääre on oluline ainevahetuse reguleerimisel ning kasvu- ja arenguprotsesside kontrollimisel. Seleeni puudus on seotud kilpnäärme autoimmuunhaigustega (nt Hashimoto türeoidiit) ja hüpotüreoidismiga. Seleeni kaitseb ka südamelihast ja veresooni kahjustuste ja aterosklerootiliste naastude tekke eest. See aitab säilitada südame tervist, sest madal seleeni tase on seotud kõrgema südamehaiguste riskiga. Seleeni toimib ka põletikuvastase aine ja vähendab oksüdatiivset stressi kehas. Oksüdatiivne stress ja põletik soodustavad arterite naastude teket. Veelgi enam, seleen suurendab glutationperoksüdaasi ensüümi taset, mis aitab raku keskkonda tasakaalustada. See ensüüm kaitseb rakumembraane ja soodustab kahjustatud rakkude taastumist. Seleeni seostatakse Alzheimeri tõve ennetamisega. Alzheimeri tõbe põdevate inimeste arvu suurenedes on oluline leida viise selle haiguse ennetamiseks. Arvatakse, et oksüdatiivne stress mängib olulist rolli neurodegeneratiivtete haiguste (Parkinsoni tõbi, hulgiskleroos, Alzheimeri tõbi) teke ja progresseerumise juures. Mõned uuringud näitavad, et Alzheimeri haigetel inimestel on veres madalam seleeni tase. Lisaks on tõendatud, et antioksüdandid nii toidus kui ka toidulisandites (sh seleen) võivad Alzheimeri tõvega inimestel parandada mälu.
Seleen toiduainetes
Õnneks sisaldavad paljud toidud head seleeniallikad:
- 85 g austrid – 238 % PÄL
- 5 g Brasiilia pähklid – 174 % PÄL
- 159 g tursk – 171 % PÄL
- 2 suurt muna (100 g) – 56 % PÄL
- 48 g sardellid – 46 % PÄL
- 28 g päevalilleseemned – 12 % PÄL
- 84 g kana rinnafilee – 12 % PÄL
- 97 g šiitake seened – umbes 10 % PÄL
Seleeni puuduse tunnused ja toksilisuse risk
Õige toitumise korral seleeni puudus tavaliselt ei teki. Kuid kui puuduvad ka teised tugevad antioksüdandid (nt C- ja E-vitamiin), võib immuunsüsteem nõrgeneda. Kuigi seleen on organismile vajalik, võib selle liigtarbimine põhjustada toksilisust ja olla isegi surmav. Soovitatav päevane annus on 55 µg, ent maksimaalne lubatud kogus on 400 µg päevas. Tervislikule täiskasvanule, kes kogeb psühholoogilist, füüsilist või toksilist stressi, soovitatakse umbes 100 µg päevas; krooniliste haiguste korral umbes 200 µg. Previntiivseteks annusteks peetakse 200–400 µg, kuid ainult arsti juuresolekul; onkoloogiliste haiguste korral võib seleeni annus ulatuda 800 µg-ni, kuid ainult meditsiinilise järelevalve all. Toksilisus avaldub sagedamini toidulisandite kui loomse toidu tarbimisel. Tunnused on juuste väljalangemine, pearinglus, iiveldus, oksendamine, näo punetus, värinad, lihasvalu. Rasketel juhtudel võib tekkida tõsiseid seedetrakti ja närvisüsteemi häireid, infarktid, neerupuudulikkus ja isegi surm. Soovitatakse tarbida koos Q10-koensüümidega, C‑ ja E‑vitamiinidega, B‑rühma vitamiinide kompleksiga ning antioksüdantidega nagu roheline tee või ginkgo ekstrakt.
- Combs Jr, F. (2015). Biomarkers of selenium status. Nutrients, 7(4), 2209–2236.
- de Wilde, M. C., Vellas, B., Girault, E., Yavuz, A. C., & Sijben, J. W. (2017). Lower brain and blood nutrient status in Alzheimer’s disease: Results from meta‑analyses. Alzheimer’s & Dementia: Translational Research & Clinical Interventions, 3(3), 416–431.
- Flores‑Mateo, G., Navas‑Acien, A., Pastor‑Barriuso, R., & Guallar, E. (2006). Selenium and coronary heart disease: a meta‑analysis. The American Journal of Clinical Nutrition, 84(4), 762–773.
- González‑Domínguez, R., García‑Barrera, T., & Gómez‑Ariza, J. L. (2014). Homeostasis of metals in the progression of Alzheimer’s disease. Biometals, 27(3), 539–549.
- Hoffmann, P. R., & Berry, M. J. (2008). The influence of selenium on immune responses. Molecular Nutrition & Food Research, 52(11), 1273–1280.
- Ju, W., Li, X., Li, Z., Wu, G. R., Fu, X. F., Yang, X. M., … & Gao, X. B. (2017). The effect of selenium supplementation on coronary heart disease: a systematic review and meta‑analysis of randomized controlled trials. Journal of Trace Elements in Medicine and Biology, 44, 8–16.
- Kesse‑Guyot, E., Fezeu, L., Jeandel, C., Ferry, M., … & Galan, P. (2011). French adults’ cognitive performance after daily supplementation … SU.VI.MAX trial. The American Journal of Clinical Nutrition, 94(3), 892–899.
- Pham‑Huy, L. A., He, H., & Pham‑Huy, C. (2008). Free radicals, antioxidants in disease and health. International Journal of Biomedical Science: IJBS, 4(2), 89.
- Rayman, M. P. (2012). Selenium and human health. The Lancet, 379(9822), 1256–1268.
- Steinbrenner, H., Al‑Quraishy, S., Dkhil, M. A., Wunderlich, F. & Sies, H. (2015). Dietary selenium in adjuvant therapy of viral and bacterial infections. Advances in Nutrition, 6(1), 73–82.
- Toulis, K. A. et al. (2010). Selenium supplementation in Hashimoto’s thyroiditis: systematic review and meta‑analysis. Thyroid, 20(10), 1163–1173.
- Ventura, M., Melo, M. & Carrilho, F. (2017). Selenium and thyroid disease: from pathology to treatment. International Journal of Endocrinology, 2017.
- Vinceti, M. et al. (2014). Selenium neurotoxicity in humans: bridging lab and epidemiology. Toxicology Letters, 230(2), 295–303.
- Wu, Q. et al. (2015). Low population selenium status linked to thyroid disease prevalence. Journal of Clinical Endocrinology & Metabolism, 100(11), 4037–4047.
